ヨーロッパへの窓

★★★★★★

Windows to Europe

エストニア エストニア

『蛇の言葉を話した男』より

Mees, kes teadis ussisõnu (excerpt)

アンドルス・キヴィラフク

Andrus Kivirähk
Mees, kes teadis ussisõnu (excerpt)

Mets on tühjaks jäänud. Vaevalt kohtad kedagi, sitikad muidugi välja arvatud. Nendele ei mõjuks nagu miski, nemad ikka sumisevad ja pinisevad, nii nagu enne, nii ka nüüd. Lendavad verd imema või hammustama, ehk siis ronivad niisama mõttetulet su jalale, kui sa nende teele ette satud, ja sibavad seal edasi-tagasi, kuni sa nad maha pühid või laiaks lööd. Nende maailm on ikka endine – aga ega see niiviisi jää. Küll lööb ka sitikate tund! Mina seda muidugi ei näe, keegi ei näe. Aga ükskord see tund lööb, mina tean seda päris kindlasti.

Ega ma enam kuigi sageli väljas käi, vast nii korra nädalas tõusen maa peale, lähen allikale, toon vett. Pesen ennast ja oma kaaslast, nühin ta kuuma keha. Vett kulub palju, mitu korda tuleb allikal käia; aga et ma tee peal kohtaks kedagi, kellega sõna juttu saaks vesta, seda juhtub harva. Enamasti pole mitte hingelistki, paar korda olen trehvanud mõnda kitse või metssiga. Kartlikuks on nad muutunud, pelgavad mind juba lõhnast. Kui ma sisistan, siis tarduvad paigale, jõllitavad mind juhmakalt, aga ligi ikka ei tule. Põrnitsevad otsekui ilmaimet – inimene, kes mõistab ussisõnu! See ägab neile veelgi suurema hirmu peale, hea meelega hüppaks nad pea ees võssa, annaks jalgadele valu ja põgeneks sellise imeliku värdja juurest võimalikult kaugele – aga ei tohi. Sõnad keelavad. Sisistan neid veel, juba tugevamini, sunnin neid karmi käsuga enda juurde. Lojused inisevad ahastavalt, lohistavad ennast vastu tahtmist minu poole. Võiksin neile halastada ja loomadel minna lasta – aga mistarvis? Mingi imelik viha on minus nende uute elajate vast, kes ei tunne vanu kombeid ja kepsutavad mööda metsa, otsekui oleks see aegade alguses just neile vabaks püherdamiseks loodud. Seepärast sisistan ma veel kolmaski kord ja sedapuhku on mu sõnad kanged kui mädasoo, millest välja rabelda pole võimalik. Ogaraks läinud loomad sööstavad minu juurde nagu vibust lastuna, samal ajal kui kogu nende sisikond väljakannatamatust pingest plahvatab. Nad purtsatavad lõhki, nii nagu rebenevad liiga kitsad püksid, ja soolikad voolavad rohule. Jälk on seda vaadata ja ma ei tunne oma teo üle rõõmu – aga iial ei jäta ma siiski oma võimu proovimata. See pole minu süü, et need lojused on unustanud ussisõnad, mida mu esivanemad neile omal ajal õpetasid.